Me ei ole parimad sõbrad, sest me istume koos lõunalauas või räägime telefonis või selle pärast, et meil on ühesugused plätud. Mitte sellepärast, et teame peast üksteise riidekapi sisu. Me oleme parimad sõbrad, sest kui sina naerad, ilmub ka minu näole naeratus, ükskõik kui vihane ma ka poleks. Kui sina nutad, tunnen ka mina su valu ja tahan koos sinuga nutta. Kui ma vaatan sulle silma, siis tean, et ei saa kedagi nii jäägitult usaldada, kui sind. Ja just seda tähendabki olla PARIM SÕBER!

Ma ei tea, mida homne toob või mis ma õhtuks söön. Ma ei saa teile öelda, kas olen leidnud omale saatusekaaslase või mis ma homme kannan. Siiani ei tea ma, mis tulevik mulle toob või kas ma viitsin täna midagi teha. Aga ma tean, et mu kõlaritest kostub muusika, mu kapp on riideid täis ja mis peamine – mul on parimad sõbrad, keda üks tüdruk võib tahta. Ja kullakesed, see ongi kõik, mida ma vajan!