TÜDRUK:

Kui ma naeratan, tähendab see ilmselgelt, et ma olen õnnelik.. aga Sa pole ikka aru saanud, et ma oskan naeratada ka siis, kui ma tegelikult õnnetu olen. Ma arvasin tegelikult, et sa tead mind paremini, kui ma ise. Ma eksisin. Sa ei saa teada, milline ma olen, kui ma isegi selles eriti kindel pole. Ehhki ma ütlesin Sulle, et me ei saa olla enamat kui sõbrad, on mul ometigi praegu nii valus. Ma sain haiget ja Sina ei üritagi midagi paremaks teha.

See, kuidas me mõlemad olime just haiget saanud, oli kõige selle põhjuseks. Me olime kaks murdunud kildu, mis üksteisega kokku sobisid. Me olime nagu see sõbrakaelakee, mis keskelt kaheks tükiks murdub. Ometi sobis Sinu poolega peale minu oma veel ka kellegi teise oma.Ma arvasin, et Sa kingid kollaseid tulpe ainult mulle, aga kui ma nägin Sind hästi lõhnava kimbuga tema ukse taga, purunes mu poolik süda miljoniks tükiks.. Pisikesteks juppideks, mille osad tuleb nüüd Sinul üles otsida ja kokku teipida. Tegelikult ma isegi lootsin, et Sa ei ole selline nagu tema.. Et Sa lihtsalt ei võta väikest osa minust kaasa, nagu tema tegi seda poole minu südamega. Te olete kõik ühesugused. Hoolimatud.

POISS:

Ma saan aru küll, kui Sa võltsilt naeratad. Ma olen selle pika tutvuse jooksul ära õppinud – tegema vahet tõelisel ja valel. Ma tean kes Sa oled. Sa oled keegi, kes on imeline, vaimustav ja kohutavalt kallis. Me ei saagi enam olla enamat kui sõbrad – see rong on nüüdseks juba läinud. Ma armastan ainult teda, aga Sa pead teadma, et ma üritan seda Sinu heaks kergemaks teha, aga mul ei õnnestu ennast kuidagi kaheks tükiks rebida. Andesta mulle.

Sul on õigus, me olime mõlemad väga katki. Võibolla liigagi. Kõike ei saa lihtsalt kinni õmmelda ja pärast seda arvata, et kõik ongi korras. Sinu pool sobib endiselt kokku minu omaga, kuid midagi jääb puudu selleks, et seda liigitada armastuse, mitte sõpruse alla. Lihtsalt üks pisike tükike, mis on küll tilluke, kuid ometi nii vajalik. Kollased tulbid ongi Sinu lilled.. talle kingin ma punaseid roose. Lilled peavad kokku sobima inimese loomusega. Sina oled nagu kollased tulbid – pehme, armas, hooliv.. ja õrn. Haldjalik. Ma kardan Sind puudutada, sest Sa võid katki minna. Aga tema, ta on nagu roosid, punased roosid – graatsiline, kindel ja kallis. Ma ei saa Sind kokku liimida, sellega pead Sa ise hakkama saama.

Ma tahangi pisikest osa Sinust alati endaga kaasas hoida, ilma, et Sa selle läbi kannataksid. Mitte, et ma ei hooliks. Mul läheb selleks lihtsalt aega