Ed Vecin

Raamat: “Varjatud linn”

Ruta oli noor naine, kes töötas ühes haiglas medõena. Tegelikult oli ta unistanud arstikutse saamisest, kuid lastekodulapsena ei olnud tal võimalik kõrgkooli minna. Neiu otsustas algul õena raha teenida ja siis haridust täiendama minna.Olles töötanud haiglas kolm aastat, ei suutnud ta ikka veel ülikooli sisse astuda, sest teenitud raha kadus kõik käest, ja lisaks oli tal veel väga kohusetundliku ja heasüdamliku õe kuulsus, mistõttu teda ei tahetudki ära lasta. Nii lükkas Ruta aasta-aastalt õpinguid edasi.Tüdruk oli muidu päris kena, aga ta ei osanud oma võlusid välja tuua, sest lastekodus seda ei õpetatud. Nii jäi ta tänavapildis halliks hiirekeseks. Tema parim sõbranna Angela, kes töötas sekretärina, ja oli särtsakas kaunitar, võttis kord ta käsile ja peagi kandis Ruta uus väljanägemine ka vilju.Haiglas tutvus neiu ühe noormehega ja varsti sai neist paar. Ruta oli õnne tipul ja tahtis seda teistegagi jagada. Sealt saigi tragöödia alguse.Tüdruk kutsus oma sõbranna õhtusöögile, mida korraldas talle tema peigmees Ragnar. Angela oli just kuival, ja näinud noormeest pigistas tugevasti Ruta kätt. “Ta on ju lausa kompu!” sosistas ta.Ruta oleks pidanud nägema, kuidas nood kaks teineteist vaatasid, ja kui süvenenult nad vestlesid, kuni tema vahepeal tualetis käis. Aga armunud tüdruk ei osanud ohu märke näha.Varsti hakkas Ragnar igasuguseid ettekäändeid esitades Rutaga kohtumisest hoiduma. Tüdruk küll tajus seda, et noormees tast kaugeneb, kuid ei osanud põhjust arvatagi. Siiski pani ta tähele, et ka Angela oli viimasel ajal kuidagi liiga hõivatud.Pauk tuli kord, kui Ruta sattus teise linnaossa. Järsku tulid talle vastu Angela ja Rannar, käsikäes, õhetavad, lõbusad ja silmnähtavalt armunud.Neiu sai kohe aru, milles asi, kuid tema mõistus ei suutnud seda uskuda. Need kaks silmasid nüüd tedagi ja lasid süüdlaslikult käest lahti.Ruta karjatas läbilõikavalt ja pistis jooksu. Ta kuulis neid veel oma nime hõikavat, kuid ta ei peatunud enne kodu. Seal viskus ta voodile ja pistis kõigest südamest nutma. Neiu tundis ennast reedetuna, häbistatuna, alandatuna.Angela tuli paari tunni pärast. “Vabanda… see läks nii… tahtsime sulle rääkida,” alustas ta ebalevalt.”Kasi välja!” Ruta hüppas püsti, haaras laualt käärid ja astus sõbranna poole. “Sa reetsid mu. Lõid noa selga… ma tapan su!” ja ta sööstis Angela poole. Too suutis vaevu uksest välja hüpata ja andis jalgadele valu.Ruta kukkus voodile ja röökis valust. Siis aga tõusis ta pealtnäha rahulikult püsti, võttis suure tassitäie vett, korjas kokku kõik korteris leiduvad arstimid ja hakkas neid sisse sööma.Enesetapp ebaõnnestus. Angela oli läinud haiglasse ja seal kõik ära rääkinud, lisades, et kardab Ruta pärast. Oma töötaja juurde tõtanud arstid leidsid neiu teadvuseta olekus, viisid ta haiglasse ja päästsid Ruta elu.Neiu jäi ellu, kuid oli nüüd tõsine, vaikiv, endasse tõmbunud. Töökaaslaste katsed teda rõõmustada luhtusid. Ka Ragnaril ja Angelal ebaõnnestus jutuajamine temaga, sest Ruta jalutas nende juurest lihtsalt minema.Noore naise hinges möllas vihameri, mis üha kasvas. Tema mõtetesse ilmusid üha räigemad kättemaksuplaanid. Ruta vihkas kogu maailma, ennekõike aga oma endist peigmeest ja sõbrannat, kes hakkasid peagi abielluma.Siis meenus talle lugu lastekodu päevilt. Üks tüdrukutest oli teisi õhutanud taldrikut keerutama ja vaime välja kutsuma. See ettevõtmine pealtnäha ebaõnnestus, taldrik ei hakanud liikuma, kuid tegelikult tõi üritus kaasa kummalised sündmused.Vaimude väljakutsumise algataja, tüdruk nimega Sonia, magas toas kahekesi teise tüdrukuga. Too teine tundis end öösel halvasti, miski mattis ta hinge. õhust tuli puudus, ja nii heitis ta hoopis koridoris asuvale kushetile. Sonia aga leiti hommikul surnuna.Lastekodus tehti põhjalik uurimine. Tüdruku kehal polnud vägivalla tundemärke, ka arstid ei leidnud midagi, mis võinuks surma põhjuseks olla. Sinnapaika see asi lõpuks jäigi. Küll aga oli asutuses nüüd kaheksa surmani hirmunud tütarlast, kes aimasid, et kaaslanna surm võib vaimude väljakutsumisega seotud olla.Rutal olid alles Sonia märkmed, mille ta pärast tüdruku surma oli enda kätte võtnud. Nendes oli kirjas, kuidas vaime välja kutsuda.Noore naise viha oli nii suur, et see summutas aastatepikkuse kartuse ja ühel õhtul istus ta laua taha küünlavalgel taldrikut keerutama. Üllatuslikult hakkas see kohe liikuma.”Kuidas ma saaksin kätte maksta,” oli neiu esimene küsimus Samieli-nimelisele vaimule, kes andis endast märku kerge tuuleiiliga, mis suletud akendega toa läbis.”Ma aitan sind,” vastas taldrik.”Mida ma pean tegema,” küsis Ruta, kelle hinges võitlesid hirm ja kättemaksuhimu. Taldrik vastas talle.”Ma tahan sind, siin, kohe praegu. Ja veel enne pulmi ma tapan need, keda sa soovid,” vastas vaim läbi taldriku.Altariks sai korteris asuv raske vanaaegne mahagonist laud. Alasti Ruta heitis sellele ja jäi ootama.Küünlad kustusid tuulehoost. Järsku oli toas pilkane pimedus, milles polnud näha vähimatki valgusekübet. Hirmunud neiu oleks tahtnud kõike seda lõpetada, kui ta mõistis, et on juba hilja.Pimeduses haarasid teda pikkade küünistega käed, need mudisid ta rindu, tõstsid tüdruku jalad olendi karvastele õlgadele ja siis rammis nähtamatu vaim end naisesse. Terve öö oli Ruta olendi meelevallas ja hommik leidis ta ääretult räsituna.Tüdruk toibus sest vahekorrast kaua. Väljakutsutud olend oli nüüd jäädavalt kadunud, Angela ja Ragnar aga valmistusid pulmadeks. Sassis hingega Ruta oli murtud ja liikus ringi zombina.Siis kuulis ta ühel päeval rängast liiklusõnnetusest. Üks sõiduauto oli teelt välja sööstnud, nõlvakust alla kihutanud ja siis põlema süttinud. Kuna uksed olid kinni kiilunud, ei saanud autos sõitnud noor naine ja mees välja ning põlesid elusalt sisse.Ruta teadis südames kohe, et tegemist on Ragnari ja Angelaga. Ta üritas uudisest rõõmu tunda, kuid seda tunnet ei tekkinud. Tüdruk tundis ennast hoopis tühjana.Ühel öösel nägi ta unes mingit koletist, kes ütles talle: “Sa oled nüüd minu oma ja ma võtan sind igaveseks endale!” Neiu ärkas üleni higisena ja talle tundus, et toas kõlas õel irvitamine. Magama ta enam ei jäänud.Hommikul läks Ruta Ragnari ja Angela matustele. Haudadele ta ei lähenenud, sest tundis end mõrtsukana. Kui kalmud olid kerkinud, otsustas ta tööle minna, ootamata ära matuserahva lahkumist.Kui Ruta valgusfoorile lähenes, põles selles punane tuli. Mõtetes tüdruk ei seisatunud, vaid astus vöötrajale. Suure veoauto juht, kes üritas vilkuva rohelise tulega veel ristmikust üle kihutada, lisas gaasi. Neiu paiskus löögist kõrgele õhku, tema lömastatud kehast sõitsid üle veel veoauto ühe poole rattad.

Reetmine ja kättemaks olid nõudnud kolm inimelu.