Ma tahan täiuslikku hinge, mis ei kiratseks ega tühja pärast nutma puhkeks. Võiksin pikki öötunde istuda rahutult voodi äärel, mõtted kui karusell, hing kui janus. Iga päev, uus päev, uus lootus. Iga õhtu, uus lubadus. Vahepeale jääb sisutühi edasi-tagasi sahmerdamine ning kõik haige, kaalutlev, kuid stiihiline. Kuhu ruttad, kes oled?
* * *
Kõik kõlab nii armsasti! Tule tuul ja vii mind siit minema – aknalaual ma istun ja ootan. Tule tuul ja puhu minema kõik mured! Olen vaikselt, hääletult. Tule tuul, paita mu põski. Laman voodis ja vaatan lakke. Mureneb. Tule tuul, vii mind siit minema, ükskõik kuhu, aga vii mind siit minema! Oled külm, lõikad läbi mu naha ning sama kiiresti sa kaod… Istun aknalaual ja ootan.
* * *
Viibisin seal, kus laius mu horisont. „Kas midagi olulisemat on üldse olemas?“ Suits tiirles ümber ringi surutud kehade, moodustades terviku, kuhu ma ei tahtnud kuuluda. Otsustasin lausuda midagi vaimukat – see kajas naerulaginal suitsusõõri kohal ja hoogustas aega, mis niigi märkamatult ruttas. Loojuv valgus õnnistas noorukeid – olin täis enesevihkamist.
* * *
Süda kisendab mul sees, hing ihkab erilist. Raske on iseendale tunnistada seda, et me kõik vajame midagi. Me kõike vajame enda kõrvale kedagi, kellest sa hoolid rohkem kui endast. Kellesse sa kiindud iga päevaga aina rohkem, keda sa hakkad jumaldama, kes tähendab sulle seda kõike. Kas sa ei tahaks tunda hommikuti ärgates oma kallima südamelööke? Sa ei tahaks näha teda magamas? Sa ei tahaks teda lihtsalt kallistada ning oma suudlustega ülesse äratada? Sa ei tahaks tunda seda erilist turvatunnet? Sa tead, et sa võid talle iga kell helistada ning ta kuulaks isegi siis sind ära, kui tal oleks kõige magusam uni pooleli. Sa tead, et ta oleks igal ajal su kõrval – isegi siis, kui kõik teised sind mingil imelikul põhjusel vihkama peaks. Ta on alati sinuga, isegi siis, kui sa peaksid oma halva tujuga midagi mõtlematut ütlema. Ta andestaks ka selle, kui sa ütleksid, et sa vajad rahu. Ta oleks alati sinuga. Kui ta ei viibi su kõrval, siis sa tead, et ta on vaimselt ikkagi koos sinuga. Ta kontrollib su mõistust, kõik su mõtted koonduvad just temale. Ma tahaks ilmselgelt kedagi hoida oma südame ligi. Ma tahaksin kedagi rohkem usaldada kui iseennast. Ma tahaksin särada, just talle ning ainult talle. Tahaksin olla värvid ta riiete peal, mida ta alati endaga kaasas kannab. Ma tahaksin, et mina oleks see esimene, kellele ta vabal hetkel mõtleb ja kellele ta helistaks kasvõi siis, kui tal oleks vaid paar sekundit aega rääkida. Kes tahaks mu häält kuulda isegi kõige kärarikkamas kohas. Kes tahaks hoida mu käest kinni ning seda mitte kunagi lahti lasta.
* * *
Ilu all ma ei mõtle kunagi juuksevärvi ega megalahedaid riideid. Kui sa tahad, võid leida kõiki ilusana, kõik oleneb sellest, kas ta on sinu sõber või tõesti väliselt kaunitar. Kui nüüd ilust rääkima jäädagi, siis inimese ilu on tema silmad, sõna ja abi osutamine teistele. See on inimese ilu, kui ta ohverdab end teist kaitstes. See on ilu, kui sa suudad ka endale mitte väga sallivaid inimesi juurde lasta ja neid kuulates, neid aidates jääda ikka ausaks. Kannatused, mured ja enesehaletsus võivad tuua silme alla kortse, juuksed halliks ajada või migreeni tekitada. Aga loomulikkus on ju nii ilus. Loomulikud inimesed ongi ilu alus. See, mida me näeme enda ümber vahel – televiisorist, internetist, kust iganes, see on fake. Ma ütlen sulle, sina pole fake. Sa oled inimene, kes on ilus..
* * *
Armunud. Ta mäletas neid erutust täis päevi. Kõikehõlmavat õnne, mida tekitas ootamatu telefonikõne. Kõige igapäevasemate asjade sära ja ilu. Üheskoos naermine mitte millegi üle küünaldega valgustatud väikeste laudade kohal. Käsikäes käimine päikest täis kõnniteedel. Sirelilõhn linnatänavatel, maalesõit tema autos, mille katuseluuk on lahti, ees terve nädalalõpp ja tunne, et maailmas pole kedagi teist peale nende kahe.
* * *
Olen kildudeks, neid on nii raske üles leida. Pidasin seda imeks, kuid avastasin, et see on piin. Tõmban sind ligi, kuid samas tõukan eemale. Pisike armastuse liin, mis meid kokku viis, käis läbi meie südamete. Õhtul ärkasin läbi kiljete, märkasin, et olen jälle kolm päeva maha maganud. Miks tegin nii? Olin vaid mänguasi? Ütle, et see pole nii.
* * *
Hetkel.. Ei taha kedagi. Ei taha midagi. Tahaks vaid näha vaikust enda ümber. Mis piinab mu hinge, armastada sind, kuid see näib võimatu. Sa lahkud mu juurest lausumata sõnagi. Ootan, et tuleksid tagasi, kuid ei, sind pole kusagil. On pime. Pole kedagi mu ümber, olen üksi.
* * *
Vaatan päikest, mis meenutab su säravat naeratust. Mäletad, kui hea meil koos oli? Kuhu on see kõik kadunud? Miks läksid sa ära, jätsid mu siia – unistuste maale? Kas mäletad, jalutasime koos raudteel, sa ütlesid, et armastad mind? Aga nüüd, mis on sellest kõigest saanud? Kuhu sa kadusid, mu ingel?
* * *
Ma olen elus. Ma olen sügaval sinu sees. Ma elan vaikides sinuga. Ma ei muuda su otsuseid. Ma kõnnin sinuga ühte sammu. Ma laulan samu laule ja loen samu ridasid. Sina pole salm ja mina refrään. Ma ei lähe sinust joostes mööda, kuigi olen kiirem. Ma kukun koos sinuga, tänu sinu nõrkusele, alla mäest. Ma suitsetan su väljapuhutud suitsu. Ma joon sinuga kokkulöömise pärast, kuigi olen karsklane. Ma magan sinuga suvel palava teki all, sest armastad soojust. Ma söön juustusaiu šokolaadijäätisega, et süüa sama toitu. Ma külmetan, et sul külm poleks. Ma vannun, sest sina teed nii. Ma ärkan hommikul liiga vara, et sind tööle saata. Ma puudun koolist, et aidata sul graafikus olla. Ma näljutan end, et olla su seljas kergem. Ma hoian su sõpru valele teele kaldumast. Ma müün maha oma koera, sest sa ei armasta loomi. Ma olen elus. Ma elutsen sinu sees. Ma olen sinu teine mina. Ma olen vait ja sina räägid.
* * *
Sind nähes teadsin kohe, et oled see õige. Kuid sind rohkem tundma õppides sain aru, et vihkad mind. Sa küll ütlesid, et armastad, hoolid ja igatsed, kuid see polnud nii. Ma uskusin viimast kui ühte su juttu ja sõna. Ajad möödusid ja sa kaugenesid minust. Ei kallistanud, suudelnud ega hellitanud enam. Valetasid jälle, kui ütlesid, et see on hooaeg, mis möödub. Ja ma uskusin. Ma lihtsalt armastasin sind liialt, hõljusin iga sekund ja minut pilvedel. Alles siis sain aru, et valetad, kui hakkasid mind tõrjuma. Sa karjusid mu peale korduvalt, kuid ma andestasin. Lahusolek on valus, kuid ma tean, et kokku me ei saa enam kunagi.
* * *
Ma kardan komistada ja kukkuda. Ma kardan kaotada kõige tähtsamat, mis mul on – Sind. Sa pole tegelikult minu, pole iial olnud ega saagi olema. Sa isegi ei märka mind. Kuid sa ei tea, et ma jälgin sind igal sammul, ükskõik, kuhu sa ka ei läheks.
* * *
Kas te mäletate tüdrukut, kes alati naeris ja kes armastas päikest ülekõige siin maailmas? Ta uskus, et kõik on võimalik ja ei teadnud midagi pisaratest, pettumisest ja valust. Nüüd pole see tüdruk enam väike ja enam ei ole päikest, mida ta nii väga armastas. Ta teab, mis on pisarad ja et need on valusad. Ta teab ka, mis tunne on olla reedetud ja et muinasjutud jäävad muinasjuttudeks. Tahan olla jälle see väike tüdruk, kes uskus, et alati on kõik võimalik ja et miski pole raske. Tahan lihtsalt olla õnnelik.
* * *
Armastus on siis, kui ma ei hooli su vanusest, kaalust, pikkusest, rahvusest, nahavärvist. Armastus on siis, kui ma võtan sind, nagu sa oled. See on armastus, kui ma ei saa enam mõtteid sinu juurest ära. Armastus on siis, kui ma lihtsalt pean sulle helistama. Armastus on siis, kui süda valitseb mõistuse üle. Armastus on see, kui ma näen sind unes. Armastus on siis, kui ma ei saa sinult silmi ära. Armastust ei saa panna sõnadesse, küll aga pilku. Armastus on siis, kui ma koguaeg kuulen su häält. Armastus on siis, kui ma unistan sinust. See on armastus, kui ma ei suuda sind unustada. See on armastus, kui ma mõtlen sulle mitu korda päevas.
* * *
Tüdruk, kes naerab ja naeratab, kuid sisimas nutab. Tüdruk, kes räägib ja jutustab, kuid sisimas on vait. Tüdruk, kes näeb ja vaatan, kuid keda ei nähta. Tüdruk, kes on ja jääb, kuid keda teiste jaoks pole. Tüdruk, kes ootab, kuid keda ei oodata. Tüdruk, kes armastab üksi olla, kuid vihkab üksindust. Tüdruk, kes kõnniks koos sinuga, kuid kõnnib siiski omapäid. Tüdruk, kes mõtleb teistele, kuid kellele ei mõelda. Tüdruk, kes mõistab teisi, kuid keda ei mõisteta.
* * *
Armumine on haigus, mis võib olla erineva raskusastmega ning mille tekkepõhjused ja mehhanism pole täpselt teada. Haigestutakse igas vanuses ning olenemata soost. Haigus ei ole põrilik. Haigestumine toimub kas silmapilkselt (meditsiinid tuntud kui “armastus esimesest silmapilgust”) või on olemas ka inkubatsiooni ehk avaldumisaeg pärast kokkupuudet haigust tekitava objektiga 1-10 päeva. Diagnoosimisel on oluline eristada armumist teistest haigustest nagu Armastus ja Seksipuudus.
* * *
Katkend Väikesest Printsist: “Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal. Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saati õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks – nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik, millal, siis ma ei tea, mis kella ajal oma südant ette valmistada.”