AEG, öeldakse, muudab inimesi.
Tegelikult muudavad inimesed aega.
Aeg on ju ikka aeg –
lakkamatult ja peatumata kulgev….
Meie kulgemine ajas muutub pidevalt.
Me kasutame teda, raiskame teda, kulutame teda –
me lausa priiskame ajaga.
Nagu oleks meil teda küllalt.
Ajal pole enda kaitseks midagi ette võtta.
Ta on just niisugune, milliseks meie teda teeme.
Ja ajal ei jää muud üle , kui settida meisse.
Kihtidena. Sekund-sekundilt.
Tund-tunnilt. Aasta- aastalt.
Nagu paekivi setted pankrannikul,
nii on ajakihid meis.
Vahel me püüame sealt ajasetete vahelt
midagi välja kaevata,
uuristades hinge ja mälestusi.
See, mis me leiame, ei pruugi alati meile meeldida.
Ei teistelegi.
Aga selles pole süüdi aeg, vaid meie ise,
kes me oleme just sellel ajahetkel
midagi taunimisväärset korda saatnud.
Juhtub, et settekivimite seest leiame midagi ilusat –
ammu kingitud lilleõie,
armsama suudluse,
tehtud heateo.
Siis me kiidame aega, unustades kiitmata ennast
või armsamat või häid sõpru.
Aeg ei solvu teda laites ega hõiska teda ülistades.
Aeg kulgeb. Meist mööda, aga samas ometi meisse.
Kuid mis ajal sellest?